Tere minu kaua nägemata olnud semud! Veendusin täna, et vähemalt kolm inimest ei ole pärast minu kuu ajalist vaikimist lõplikult minu blogi aadressi enda arvutist või mälust kustutanud ja siiski jälgivad seda miniversiooni minu elust. See rõõmustab!:)
Täna olen ma väga inspireeritud kirjutama. Ja selle innustuse osaks sain ma tänu oma GENERATSIOONIKAASLASTELE. Tähendab, tavaliselt inspireerivad mind teiste põlvkondade kirjanikud, lauljad, kunstnikud ja teised mõtlejad, aga eelkõige siiski kirjanikud. Üleüldse pean ma meie põlvkonda kuidagi alaarenenuks, aga need järgmised inimesed tõestavad, et mul pole muidugi õigus.
Esiteks, Viru Folk. Nägin seal wowowow inimesi, keda vaadates mõtlesin ausõna, et MIKS mina ei ole tema, miks mul ei ole tema ***, tema *** jne, täida lünk. Sellised, kellest mööda jalutades jääb pilk alati neil peatuma. Need, kes paistavad silma, jäävad meelde. Ja ma ei mõtle praegu neid tüüpilisi miniseelikus edvistajaid. Mkm, ma mõtlen inimesi, kellest SÄRAB ELU, ELUISU, RÕÕM JA ELUKOGEMUS.
Kuidas mina, kes ma olen juba peaaegu 20, olgu, 19, alles avastan end, imestan enda tegemiste, tujude, mõtete, käitumise, reaktsioonide ja soovide üle, ja kahetsen, kõhklen, ja kahetsen ja kõhklen.
JA SAMAL AJAL on inimesi, kes on minust noorematena juba kogu elutõe selgeks saanud. Ja selleks elutõeks on : ELADA. Kuidas mõned inimesed lihtsalt elavad-elavad-elavad. ja oskavad seda nii hästi teha.
Ma ei mõtle just elupõletajaid, neid igapäevaseid pidutsejaid. Mõtlen neid, kes on õppinud oma elu nautima, mitte kunagi igavlema, vinguma, masetsema. Kes ei ela unistustes.. KUI OLEKS.....KUI POLEKS.....MA TAHAKS...VÕIKS OLLA NII... Vaid nad lihtsalt ELAVAD oma elu ja ei kahetse, ei unista, E-LA-VAD. Ja tänu sellele elujanule tulebki kõik lihtsalt nii vabalt nende juurde. Nad saavutavad nii palju.
Muide, me kõik teame kahte elunautijat. Ja ma arvan, et paljud meist on neid mingise kadeduse ja austusega vaadanud. Või siis vähemalt soovinud, et meie endi iseloomus oleks mingi nende omadus. olgu, võib-olla räägin ma praegu põhjendamata teiste eest, aga MINA isiklikult olen küll seda soovinud, korduvalt.
Siis, kõigi elunautijate näidiseksemplaar ja jee, minu jaoks täieliku elunatuijate hümni looja Jason Mraz. Ma loen tema blogi ja tänu sellele tean temast palju. Ja teades seda, et ta on elanud läbi ka madalaid-igavaid-edutuid aastaid ja siiski nii ''all you need is love'' ja hea ja huvitav.. uuu. Iga kord tema blogi lugedes, tema seiklustest ja plaanidest kuuldes ma lihtsalt ohkan ja imestan, kuidas keegi nii VÕIMASAT ELU elada saab, mitte rahalises mitte selles mõttes. Lihtsalt nii põnevat. Ta teeb oma ellusuhtumise ja rõõmuga ja energiaga nii enda kui ka NII PALJUDE TEISTE elu palju paremaks!
Ja siis, midagi lähedamat ja eestimat-
Lugesin terve juuni kuu jälle ühte blogi ja nüüd siis ka viimased kaks päeva lugesin järgi seda, mis juulis lugemata jäi ja noh, KAHTLEMATA on mul iga kord pärast tema sissekandeid selline mõnus entusiasmi hoog ja samas kahetsus ja süümekad, et TEMA suudab nii elada, mina aga mitte.
Kirjutajaks on täpselt meievanune tüdruk, kes lõpetas just suht viitega minu suht lemmiku kooli, Gustav Adolfi Tallinnas. Kes kirjutab juba pikemat aega ajakirjadesse, Marie Claire'i näiteks, artikleid. Kes reisib-elab(elukaaslasega muide)-ja eelkõige TEEB oma eluga midagi. ON KREATIIVNE. Teeb fotoshootinguid, õmbleb riideid, käib väljas, mõtleb, loeb, joonistab, teeb juba tõeliselt häid asju! Oh, kuidas ma neid sissekandeid kirjutaded puudust kirjutamiseandest tunnen!
Põhimõtteliselt, keda huvitab, vaadake ise.
http://www.ponyarts.blogspot.com
Ja mis on mu pealmine mõte. MINUL on kõik need võimalused ka olemas, lihtalt ma ei kasuta neid. Mul on neid võib-olla isegi rohkem kui paljudel. Selleks, et olla elunautija EI OLEGI vaja kõiki minu võimalusi. Aga mina, kellel mul on kõik need võimalused, ei saa ka nendega soovitud tulemust. Ja okei, ma tean, et mõned mõtelvadki, et ma olen üks neid elunautijaid, sest ma reisin palju ja mul on vaheldusrikas elu. Aga mul on ''see'' veel puudu. Ja kui te ei saanud kõigest aru, mida ma mõtlesin, siis vahet pole.
Igal juhul lõpetan selle MArk Twaini mõttega:
''Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did so.
So throw off the bowlines.
Sail away from the safe harbor.
Catch the trade winds in your sails.
Explore.
Dream.
Discover.''
Muide, ma lasen endale sellise Biitlite T-särgi teha.
Ups Maarja, nüüd sa tead;)
Ja sellise koti, jõuludeks. Kunagi. Sellise linase riidest koti, teate küll.
Täna olen ma väga inspireeritud kirjutama. Ja selle innustuse osaks sain ma tänu oma GENERATSIOONIKAASLASTELE. Tähendab, tavaliselt inspireerivad mind teiste põlvkondade kirjanikud, lauljad, kunstnikud ja teised mõtlejad, aga eelkõige siiski kirjanikud. Üleüldse pean ma meie põlvkonda kuidagi alaarenenuks, aga need järgmised inimesed tõestavad, et mul pole muidugi õigus.
Esiteks, Viru Folk. Nägin seal wowowow inimesi, keda vaadates mõtlesin ausõna, et MIKS mina ei ole tema, miks mul ei ole tema ***, tema *** jne, täida lünk. Sellised, kellest mööda jalutades jääb pilk alati neil peatuma. Need, kes paistavad silma, jäävad meelde. Ja ma ei mõtle praegu neid tüüpilisi miniseelikus edvistajaid. Mkm, ma mõtlen inimesi, kellest SÄRAB ELU, ELUISU, RÕÕM JA ELUKOGEMUS.
Kuidas mina, kes ma olen juba peaaegu 20, olgu, 19, alles avastan end, imestan enda tegemiste, tujude, mõtete, käitumise, reaktsioonide ja soovide üle, ja kahetsen, kõhklen, ja kahetsen ja kõhklen.
JA SAMAL AJAL on inimesi, kes on minust noorematena juba kogu elutõe selgeks saanud. Ja selleks elutõeks on : ELADA. Kuidas mõned inimesed lihtsalt elavad-elavad-elavad. ja oskavad seda nii hästi teha.
Ma ei mõtle just elupõletajaid, neid igapäevaseid pidutsejaid. Mõtlen neid, kes on õppinud oma elu nautima, mitte kunagi igavlema, vinguma, masetsema. Kes ei ela unistustes.. KUI OLEKS.....KUI POLEKS.....MA TAHAKS...VÕIKS OLLA NII... Vaid nad lihtsalt ELAVAD oma elu ja ei kahetse, ei unista, E-LA-VAD. Ja tänu sellele elujanule tulebki kõik lihtsalt nii vabalt nende juurde. Nad saavutavad nii palju.
Muide, me kõik teame kahte elunautijat. Ja ma arvan, et paljud meist on neid mingise kadeduse ja austusega vaadanud. Või siis vähemalt soovinud, et meie endi iseloomus oleks mingi nende omadus. olgu, võib-olla räägin ma praegu põhjendamata teiste eest, aga MINA isiklikult olen küll seda soovinud, korduvalt.
Siis, kõigi elunautijate näidiseksemplaar ja jee, minu jaoks täieliku elunatuijate hümni looja Jason Mraz. Ma loen tema blogi ja tänu sellele tean temast palju. Ja teades seda, et ta on elanud läbi ka madalaid-igavaid-edutuid aastaid ja siiski nii ''all you need is love'' ja hea ja huvitav.. uuu. Iga kord tema blogi lugedes, tema seiklustest ja plaanidest kuuldes ma lihtsalt ohkan ja imestan, kuidas keegi nii VÕIMASAT ELU elada saab, mitte rahalises mitte selles mõttes. Lihtsalt nii põnevat. Ta teeb oma ellusuhtumise ja rõõmuga ja energiaga nii enda kui ka NII PALJUDE TEISTE elu palju paremaks!
Ja siis, midagi lähedamat ja eestimat-
Lugesin terve juuni kuu jälle ühte blogi ja nüüd siis ka viimased kaks päeva lugesin järgi seda, mis juulis lugemata jäi ja noh, KAHTLEMATA on mul iga kord pärast tema sissekandeid selline mõnus entusiasmi hoog ja samas kahetsus ja süümekad, et TEMA suudab nii elada, mina aga mitte.
Kirjutajaks on täpselt meievanune tüdruk, kes lõpetas just suht viitega minu suht lemmiku kooli, Gustav Adolfi Tallinnas. Kes kirjutab juba pikemat aega ajakirjadesse, Marie Claire'i näiteks, artikleid. Kes reisib-elab(elukaaslasega muide)-ja eelkõige TEEB oma eluga midagi. ON KREATIIVNE. Teeb fotoshootinguid, õmbleb riideid, käib väljas, mõtleb, loeb, joonistab, teeb juba tõeliselt häid asju! Oh, kuidas ma neid sissekandeid kirjutaded puudust kirjutamiseandest tunnen!
Põhimõtteliselt, keda huvitab, vaadake ise.
http://www.ponyarts.blogspot.com
Ja mis on mu pealmine mõte. MINUL on kõik need võimalused ka olemas, lihtalt ma ei kasuta neid. Mul on neid võib-olla isegi rohkem kui paljudel. Selleks, et olla elunautija EI OLEGI vaja kõiki minu võimalusi. Aga mina, kellel mul on kõik need võimalused, ei saa ka nendega soovitud tulemust. Ja okei, ma tean, et mõned mõtelvadki, et ma olen üks neid elunautijaid, sest ma reisin palju ja mul on vaheldusrikas elu. Aga mul on ''see'' veel puudu. Ja kui te ei saanud kõigest aru, mida ma mõtlesin, siis vahet pole.
Igal juhul lõpetan selle MArk Twaini mõttega:
''Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did so.
So throw off the bowlines.
Sail away from the safe harbor.
Catch the trade winds in your sails.
Explore.
Dream.
Discover.''
Muide, ma lasen endale sellise Biitlite T-särgi teha.Ups Maarja, nüüd sa tead;)
Ja sellise koti, jõuludeks. Kunagi. Sellise linase riidest koti, teate küll.
3 comments:
Ma tean seda tunnet.
Tore Sinust kuulda :)
See Liisa kirjutab täiega vägevalt ja ma ootan, et ta juba Portugalist tagasi tuleks ja oma blogi täiendaks:D
Ja sinu oma on ka väga hea, Olja :) Tänase postituse teema on rusikas silmaauku tegelikult.
minu lemmik blogi on see Liisa blogi :D
Post a Comment