La-La Land

''Two salesmen were sent to Africa in the 1900s to find out if there's any opportunity to sell shoes.
One wrote: '' Situation hopeless. Stop. They don't wear shoes.''
The second one wrote: '' Glorious opportunity! They don't have any shoes yet!''
:)

Esiteks näitab see lugu suhtumist.
Teiseks on see hea sissejuhatus minu tänase päeva suurimale dilemmale: jalanõud.
Ja ei, ma ei valinud endale ilusaid papusid see kord. Vaid saapaid. Inglise keeles kõlab see võimsamalt. BOOTS. Täpsemalt Lowa boots. Ja välja näevad nad umbes nii:



Ülim, ma tean.

Ja nüüd tõsiselt. Lahkusin hommikul kodunt, et osta endale kõik palverännakul tarvis olevad asjad. Alustasin kiirkuivavatest flanellrätikutest, uue suurepärase hambaharjakomplektiga, mida ma armastan! Sellel on uus disain. Karp on nüüd läbipaistev sinine ja niiiii sile ja mõnus! Mis ei huvita vist mitte kedagi..........
Siis ostsin vee-, tuule-, ja veel millegi kindla jope. 2 original cotton särki ja ühe sõrmeaukudega ..rõiva, sest ma ei tea, kuidas seda õigesti nimetatakse. Ostsin kaks paari trekking-sokke, mis on spetsiaalsed vett mitte läbilaskvad, erinevate mustrite ja paksuselevelitega. Sealt, kus tavaliselt jalanõud hõõruvad paksemad ja teistes kohtades õhemad. SIIS.. ostsin endale seljakoti. 28 liitrise. MIS on suurepärane vaheldus! Mu teine seljakott on 65+ 10 liitrine!!! Nii et vahe on VÄGA VÄGA suur. Ostsin jälle punase, kuigi ma lähenesin seljakotiriiulile mõttega ''ainult mitte punane, ainult mitte punane''.


Ja siis, sest mul ei jäänud midagi muud üle, olin sunnitud ostma saapad. Proovisin saapaid kolmes erinevas poes. Umbes 20 erinevat paari. Mõned pigistasid, mõned olid liiga koledad, liiga kallid või nahast, mis minu puhul loomulikult ära jääb(ja muide mitte vaid selle pärast, et nahast saabaste kandmine on surnud, kannatanud olevuse surmajärgne ärakasutamine vaid ka selle pärast, et nahk kuivab kauem ja Santiagos sajab palju). Aga TEGELIKULT ma mingit erilist vahet ei tundnud.

Ühe poe riiulil seisis üks paar, mida ma jalga proovima ei hakanudki, sest nad olid üle minu hinnapiiri. Aga siiski, meeleheitel olles (haha, draama missugune) proovisin ma neid viimastena.. ja ooooohh, mis tunne see oli! Pärast neid kõiki krigisevaid-kragisevaid plastmasspapusid ühed tõelised saapad. Ma ausalt ei valeta, kui ma ütlen nüüd, et esimene mõte, mis mu pähe tuli kui mu jalad nendesse sisse sulpsasid oli.. et mu jalad oleks nagu pilvekestes.. :)

Pärast suuri kannatusi ja süümepiinu (draama indeed) ostsin ma nad ära. Teel rongijaama kõndisin mööda prillipoest ja avastasin, et ma oleks võinud endale nende asemel peaaegu 2 paari Ray Bansi päiksekaid osta:( Mis on mu kauaaegne unistus..

IGAL JUHUL, ma tean, et see postitus ei olnud huvitav:) AGA ma olen ise lihtsalt nii rõõmus. Käin praegu saapaid sisse. Öeldakse nii eesti keeles? IGal juhul.. kõnnin kodus saabastes järgmised paar päeva ringi, et mul seal kergem oleks.

AH, ja kaalusin oma kotti. Koos kõige kõigega, isegi magamiskotiga, kaalub ta vaid 3 kg!!! 3 KG!!!!! Aasias oleks ma sellise koti eest tapnud.. mhmh.

See-eest mu jalanõud kaaluvad vähemalt 2 kg EACH.

Pakkisin koti ära ja kirjtuasin ülesse ka paar aadressi, kellele ma postkaarte saata kavatsen. Nii et kui te teate, et ma ei tea teie aadressi ja tahate postkaarti, siis kirjtuage siia alla PALUN oma aadress. Eriti rõhutaks nime Kadri Kender, keda ma juba vähemalt kolmandat korda palun:)

Ah, ja üks suurepärane inimene ja üks suurepärane tsitaat ka lõppu:
Benjamin Zander, mu arm:
''Success is not about wealth, fame and power. It's about how many shining eyes I have around me.''

Ja üks viimane mõte- Saapad on nagu mugavad kontsakingad- teevad mu vähemalt 8 cm pikemaks. Ma ulatan ülemise riideriiulini:)