TAI 1:)

Tere!!! Teen mitu postitust. Ja vaatame, mis sellest välja tuleb lõpuks. Aga.. Täiesti otsast peale siis. Lennujaam Münchenis- oli põrgu. Mina, kes ma olen lennanud vähemalt 10304302230523 korda, mul pole KUNAGI probleeme olnud, ja nüüd, selle ühe Taiga, oli neid kokku boah kui palju. Esiteks tuli välja, et lennujaamas peab olema varem, kui ma sellega arvestanud olin (minu viga mudiugi), ja ma pidin võtma müncheni pearongijaamast takso, et jõuda lennujaama. Ainuüksi takso läks mulle maksma 60 eurot, ja ma ei räägi stressist, mis mul sellega seoses oli, et ma viimasel minutil check in'i tormasin. Ja siis- seal, kohapeal öeldakse mulle kohe, et oh, aga te ei saa ju lennata. Tuli välja, et selleks, et Taisse lennata, on vaja osta ka tagasilennupilet. Mida ma teinud ei olnud. Mind saadeti ühe inimese juurest teise juurde ja lõpuks otsustasin ma ema kaardiga endale pileti ära osta. Ja SIIS tuli välja, et Eesti kodanik saab tais viibida vaid 15 päeva! Ja peaaegu kõigil teisetl on see hoopis 30. ma muidugi arvestasin, et meil ka. (jälle minu viga loomulikult). Nii et ma pidin ostma tagasilennupileti 19 detsembriks. See tähendab, et 19 dets saab mu viisa läbi ja ma kas a) lahkun riigist või siis b) lahkun teise riiki või c) lahkun teise riiki ja tulen kohe tagasi taisse, et taotleda veelkord 15 päeva viisa. Sellised halvad uudised. Nii et ma pidin oma plaane muidugi 100% muutma. Kui ma juba poolsurnuna ja poolvaesena passikontrolli jõudsin, siis öeldi minu nimi nendest kõlaritest! Ja seda pole minuga ka veel kunagiiii juhtunud. Ma pidin jooksma tagasi lennujaama teise otsa (ja müncheni lennujaam on HIIIGLASLIK), ja siis teatati mulle, et ups, nende viga, ei olnud vaja tulla tegelikult. MA VIHKASIN juba airberlini, lennufirmat, millega ma lendasin. Lõpuks sain passikontrollist läbi ja olin safe-zone'is, aga turvaliselt ma end ei tundnud. ma olin enda peale niiiiiiiii vihane ja ma ütlen nüüd ja alatiseks, et VIISA asjad , ha, neid pole tõesti vaja spontaanselt viimasel minutil teha. Sest tuleb välja, et tegelikult ma oleks väga lihtsalt saanud poole aasta viisa, kui ma oleks oma passi soome saatnud, ja ma võiks TEGELIKULT ka täiesti ilma viisata sõita ükskõik kui kauaks. Kui ma oleks rohkem uurinud, poleks mul praegu ühtegi ajapiirangut ja mul oleks sada korda kergem. Aga see-selleks. Lennukis olin närvis, kartsin, et mind saadetakse piiri peal Tais koju, ei lasta riiki sisse, öeldakse, Estonia? Wat is Estonia? Kartsin väga väga. Tegelikult läks kõik leenukist alates aga jälle kergemaks, palju paremaks. Esiteks olin ama einuke õnnelik inimene, kellel oli kaks kohta. Ja ma sain mõnusalt pikutada, samal ajal kui teised mind kadedate pilkudega laserdasid. Ja airberlinile andestasin ma nende vea, kui nad mulle taimetoitlaste menüü ja kingikotikese andsid. Lennukis olid head filmid. Soovitan airberlini väga. Muide, tänaks veel kahte Laurat, esiteks mudiugi Jamsat, sest ma kuulasin terve tee Natalie Merchanti My Skin'i, ja see on väga ''minu'' laul ka. Ma tahaks sellest veel diskuteerida, aga usun, et see ei huvita MITTE kedagi, peale Laura ja võib-olla mu psüholoogi Maarja V:) Ja tänan veel Laura Marlingut, aga see-selleks.

Tais piiril tehti mulle viisa. NOoooo welcome to THAILAND ütleks selle kohta. Mingi mees ametiriietuses andis mulle küsimustiku täitmiseks, ma kirjutasin nime ja passinumbri ja ta ütles, et suva, ata ei viitsi oodata, ära rohkem kirjuta.???? Ja siis ta ütles, et tal on vaja kahte passipilti ja mul polnud kaasas neid, ja ta ütles, et Okei-okei-okei (taide lemmiksõna), ja võttis välja oma telefoni ja tegi minust telefonikaameraga pilti! SAATE ARU! VIISA JAOKS, ja siis ütles, et ''giv mi 300 bahti for picture!''. Mis valik mul ikka oli, mudiugi ma pidin andma, kuigi ma olen täiesti kindel, et see otse tema taskusse hops..hüppas ja sinna ka jäi.

AGA ma olin nii rõõmus, ja ooo... lennujaamast väljudes... booooah. Seda on raske kirjeldada. Ma jõudsin tai aja järgi kell 6 hommikul kohale, ja seal seisis lennujaama ees valmis vähemalt 70-100 inimest siltidega, minu poole rutates, kõik kordamööda Taxi? Taxi? või Where you go? WHere you go? küsides.. õnneks mind hoiatati, nii et ma läksin uhkelt naeratades edasi ja jäin palmide ette seisma ja hingasin sisse Tai õhku.... Ma olin TAIIIIIIIIIIIIIIIIS:) Muidugi tulid paari sekundi pärast minu juurde veel 5 taid ja küsisid kogu aeg where you go-where you go. See on nende kõige kõige kõige tüüpilisem lause. See kajab mul isegi peas praegu:) Lennukis olin ma teinud hiiglasliku plaanimuutuse, nii et oma kahe semu juurde Phuketisse ma ei sõitnud üldse. Otsustasin kohe edasi sõita, ööbisin seal kohas, millest mu eelmises sissekandes pildid on. See oli TÄIUSLIK algus, täiuslik. Muidugi olin ma rumal algaja, nagu mulle öeldi, on seda kõik, ja ma maksin SITA toa eest 750 bahtit. See on väga palju sellise toa eest. Ja ma raiskasin taksode peale ühel päeval üle 1000 bahti, mis on lihtsalt AUCH praegu kui ma sellele mõtlen. Aga kõigi algus on raske, ja see on ju kogemus, mis edasi viib:) Mu esimene päev tAis oli uskumatu, ja ma.. jah, lihtsalt ei suutnud uskuda, käisin suu lahti ringi. KÕIK , absoluutselt KÕIK KÕIK KÕIK naeratasid mulle!!! Tai on naeratuste maa. Kui ma järgmisel päeval edasgi PHang Ngani sõitsin, oli mul selles kohas juba niiiiiii palju teretuttavaid. Natuke romantikat ka- kohtasin esimesel päeval kohe kaljule ronides seal kedagi VÄGA ilusat, aga .. ma olin vist liiga muljetest... liiga.. ma ei tea mida, igal juhul sai ta korvi. Kahjuks. SELLES bussis siin sõitsin ma Phuketi maakonnast Phang Ngani. Ja terve tee kuulasime me muusikavideosid, mis olid lihtsalt no naera end surnuks. Pärast arutasime me mu uue sõbraga väga pikalt sellest, et taid on täiesti lapsepõlve kinni jäänud. Esiteks vaadake seda bussi, Lisettele meeldiks, teiseks IGAL POOL on Pikatchud, Miki hiired, HELLO KITTYd, spidermanid, kõik nad koos. Ja mu sõber rääkis, kuidas ta üüris bungalow- väljast super tuper- sees- roosa voodi, tuhkatriinu voodipesuga! Ja kuidas ta üüris toa, mis oli ülds täiesti roosa, hello kitty voodipesuga. Õnneks on minu voodipesu siiani plain white olnud.
Tai söök on lihtsalt yummi yummi, yummi, see siin all oli aga ka minu jaoks liiga roheline:)

Siin ma sõin kaks päeva..

Jaa. Ja nüüd uus peatükk. Nüüd ma jõudsin linna Phang Ngan. Lähen bussist välja, mu poole tormab jälle tuhat taid ja ikka see sama '' where you go-where you gou''. Keegi viis mu kuhugile reisibüroosse, kus kallis Mr Kean isiklikult mulle hotelle soovitas. Ja SEE on ka omaette nali. Ta näitas mulle kolme hotelli, ütles nende täpse hinna, mille kohta ta muide ei valetanud, ja siis ütles, et mine SINNA... ja näitas ühe peale. Ja kui ma küsisin, et miks mitte teistesse, siis ta vaatas mind ja ütles, et... there lot of prostitutes. you don't want to see lot prostitutes. Okei. Ta näitas mulle kaardil ka kõik vaatamisväärsused koalikud ära, ja ma broneerisin tema juures järgmiseks päevaks reisi BONDI SAARELE, Siiri:) 1000 bahti eest, 1200 asemel, good deal.

Siis.. kaart käes, hiiglaslik kott seljas, läksin hotelliotsingutele. Küsisin mitmelt tailt teed, kõik olid kahtlased juhatused ja lõpuks ma olin nii palavuse kätte suremas, et ma lithsalt võtsin koti seljast ja istusin maha ja jõllitasin kaarti. Ja muide, Phuketi maakonnas, kus ma varem olin, seal oli meri lähedal, nii et seal oli värskem, Phang Ngani linnas merd pole, nii et oli kuiv ja PALAVPALAV. KUUm õigemini. Ma lihtsalt... j'in 100 veepudelit tunnis.

Istun siis seal tee ääres, muide, tai seelik seljas ja Jason Mrazi müts peas, ja istun ja istun ja ..lihtsalt higistan ja, ... jõllitan sihitult kaarti (mis oli käsitsi joonistatud, ha). Ja vaatan, üle tee kõnnib poiss, MEIE oma, euroopalik, flip flopides ja converse särgis, levise pükstes, Jee. leidsin oma. Lootasin väga, et ta tuleb mind nüüd aitama. Teadsin, et näen hale välja, ja üritasin veel abipaluvamana välja näha ja mõjus. Ta tuli üle tee ja aitas mind. TULI VÄLJA, täiesti uskumatu, aga ta on TÄpselt samast kohast, kust minagi, ehk siis Saksamaalt Münchenist, ja ta räägib täpselt sama baierni keelt, nagu minagi, ja me lithsalt.. oleme täpselt ühest kohast. See oli nii naljakas. Et ma pidin sõitma Taisse, et lieda oma linnast kedagi väga toredat.

Ta nimi on Volker. Me läksime ja leidsime mulle hotellitoa. Tuli välja, et tema ööbis ühes nendest, kus on PALJU PROSTITUUTE, aga muidugi ei olnud seal ühtegi, see oli terve linna kõige korralikum hotell ma arvan, aga lihtsalt turismibürood teevad siin hotellidega rämedat koostööd. Mr Kean ei olnud rõõmus kui ma ütlesin talle, et mulle tema soovitatud hotell ei meeldinud. Ma eeldan, et ta oli selle omanik.

Igal juhul. Leidsin koha kus ööbida ja leidsin uue sõbra. Üürisime kahe peale rolleri (ma pidin oma passi sinna jätma ja kui midagi oleks juhtunud 10000 bahti maksma, ja ma kartsin terve öö, et keegi sellega minema sõidab, et siin tehakse sedasi äri- varastatakse üüritud rollereid, et turistidelt raha nõuda, aga õnneks ei:) ). Ärge uskuge kõiki jutte, mida te taist kuulete. siin on üsna turvaline. Hoidke oma raha ja passi, kuigi vaevalt neidki keegi väga puutuks. MUIDE. Üks tore inimene seletas mulle väga hästi ära, miks taid VÕIKSKI midagi varastada. Nii hästi, et ma täiesti ei olekski vihane enam, kui mul midagi kaduma läheks (seda ütlen ma muidugi praegu, kus mul kõik veel alles on). Taid TEAVAD, et igal turistil on taskus korraga rohkem raha kui nad ise arvatavasti terve aasta jooksul teenivad. nad ei varasta paha pärast (ja nad ei varasta tihti, seda kindlasti mitte!), aga kui nad varastavad, siis mitte paha pärast.. vaid nad arvavad lihtsalt, et turistil on kindlasti kodus veel 10 fotokat ja 5 läpakat, mis tal ikka kui üks ära kaob. Või kui tal taskus nagunii 10000 bahtit on ja kui 500 kaduma läheb, ega selle turistiga midagi ei juhtu. Armas isegi minu meelest. Aga olgu.

Me rentisime rolleri ja läksime THE HEAVEN AND HELL CAVE'i. See oli lahe, väga lahe. Taidel on väga hull fantaasia peaks mainima. Kahjuks cave'ist endast ma eriti pilte teha ei saanud, kaamera jaoks oli seal liiga pime .. aga pargist, mis väljas oli .. see oligi vist kõige põnevam. Aa, see on siis taide jaoks põrgu- mustanahjalised karistavad igat moodi lõpmatuseni rämedusteni bälllalha. Vaadake ise, vaadake tähelepanelikult,s ee on väga väga huvitav:)

Ainuke pilt koopast, mille ma enam-vähem sain. Kui sa ise tead, mis seal peal on, siis on see mõnus pilt:)

Aa, ja see on see tüüpiline taide sõiduvärk, IGAL INIMESEL, ja tõesti IGAL inimsesl on roller.

Siit saadi vist Lord of The Ringsi insiratsiooni:D

Ja see on tai raha. see on minu meelest nii ilus! Igal rahatähel on nende kuningas, kelle sünnipäevapäeval ma muide taisse jõudsin, nii et olid pidustused. Ja nad peavad oma kuningat NII PÜHAKS! See oleks peaaegu juba nagu usk. Igal juhul- igal pool on tema mälestusmärgid, pildid, altarid.. igal pool on kuningas ja kõik ARMASTAVAD teda.Muidugi mitte kõik, kui te uudiseid jälginud olete. Aga.. isegi tsärgi poodides on tema särgid popid.

Olgu, see on siis esimene osa. Ja OHHOHOHOOOOOO kui palju teksti. Tehe väike x kui te kõik läbi lugesite. haa. Ma loodan, et teil oli loengus väga igav ja te siiski viitsite:)