Bangkokist sõitsin ma väga hea meelega ära. Nii et oma hotellist lahkusin ma igaks juhuks ainult et bussist mitte maha jääda tund aega varem. Buss ise tuli tunni plaanitust kaks tundi hiljem. See on tüüpiline Aasia. Kuna mul oli viimane viisakehtivuse päev, siis ma stressasin väga mõnusalt. Helistasin mitu-mitu korda, nii hotellidest kui ka jalakäijatelt telefoni paludes. Ja muide, sõin tänaval, oma koti peal istudes take-away praemuna, mis oli väga imelik:)
Lõpuks tuli mulle järgi üks tüdruk, kes viis mu ’’uude bussijaama’’. Istusime-ootasime, ja saimegi bussi peale. Terve buss oli täis korea turiste. Yei. Istusin ka ühe korea turisti kõrvale. Sõitsime umbes viis minutit kui teatati, et me peame bussi vahetama. Bussi vahetamine tähendab, et kõik need 50 korealast pluss mina ja veel paar turisti peame kõik oma seljakotid ülesse leidma, need teise bussi tassima ja jälle vaatama, et nad ikka peale laetakse. See võtab vähemalt pool tundi. Minul oli käes tuhat asja, pluss mu söömata praemunad karbikeses. Nii et pikaajalise manööverdamise pärast ma siiski pillasin pooled asjad maha. Sealjuures oma telefoni kuhugile vette. Ma tahaks küll olla rõõmus sinisilmne asjadest möödavaataja, aga isegi väga väga suure tahtmise korral ei suutnud ma end uskuma panna, et see vesi oli .. lihtsalt vesi, kas vihmavesi või ülekastetud lillelt tilkunud vesi. Mu telefon kukkus tai pissi sisse. Kahtlemata. Ja ükskõik kui kaua ma teda ei üritanud puhtaks hõõruda, ta haises ikka. Lõpuks panin ma ta tühja šokolaadikarbi sisse ja terve tee ta seal siis oligi. Minu suureks rõõmuks ta enam eriti ei haisenud. Siiski pritsisin ma talle deodoranti, sääsetõrjet ja kes teab veel mida peale.
Aga Kambodza. Viisa sain väga lihtsalt, tegelikult mitte nii väga, sest minuga räägiti umbes 15 minutit, kui teised lasti lihtsalt läbi, aga kõik olid sõbralikud ja küsisid väga rõõmsalt, et ’’Where is Estonia?’’ Muide, parimad killud Eesti kohta pärinevadki.. jah, sellest päevast. Esiteks tutvusin Patrickuga USAst, kes küsis, et kus see Historia veel on. Tal kulus muide VÄÄÄGA kaua aega, enne kui ta meelde jättis, mis Eesti nimi on. See-eest nüüd teab ta väga väga väga täpselt, kus ta asub ja milline on meie lipp ja isegi rahvuslind:) Ah, ja teine kild on ühelt kambodzalaselt: ’’Aah, Estonia? It’s in South-Africa, right?’’ Jne jne jne.
Ma tahaks väga järgmine kord siia videokaameraga tulla. Siis ma teeks spetsiaalselt filmi sellest, kuidas inimesed reageerivad, kui ma neile teatan, kust ma pärit olen. Üks mu tuttav, kes on Ameerikast ütles, et kui ta ei taha, et inimesed teda tüüpiliseks ameeriklaseks peaks, siis ta ütleb neile, et ta on kusagilt Põhja-Aafrikast. Pärast paari päeva minuga veetmist otsustas ta, et ütleb edasipidi kõigile, et ta on Eestist, sest reaktsioonid ja näoilmed on palju põnevamad:D
Okei. Kambodza, jälle. Mm, bussisõit oli uskumatu. Ma vahtisin vist umbes kolm tundi lahtise suuga aknast välja. NII ILUS NII ILUS NII ILUS. Aga ühtegi pilti ma ei teinud. Ja loomulikult tervitas mind Kambodža supernunnude mulle järgi jooksvate lastega:) Ma olin väga vaimustuses. Leidsime ka hotelli, muide, selle sama Patrickuga koos. HILTON HOTELL, ha. Tegelikult oli see kahtlemata kõige lahedam hotell, kus ma siiani ööbinud olen, ja see polnud päris Hilton loomulikult:) Kõige parem asi oli see, et me saime oma tasuta tuk-tuki juhi, kes pidi meid ükskõik mis ajal ükskõik mis kohta viima ja sealt ka ära tooma.
Ah, linn on muide Siam Riep. Jah. See koht, kus asuvad Angkor Wati templid. Neid me järgmised kolm päeva külastasimegi. Ja õhtuti käisime me kohalikes restoranides, mis olid haaa kui lahedad. Seal oli ka krokodilli, mao, hai ja paabulinnu barbeque! Haige täiesti. Aga meie käisime restoranis, mida on külastanud Mick Jagger (ma üritasin väga tema vibe’i seal tunda, aga ei õnnestunud), ja siis ühes, kus on menüüs Angelina Jolie pilt, sest ta olevat seal ühe kokteili ise välja mõelnud. Ta käis tõesti seal söömas mitu korda, kui ta filmis oma Tomb Raiderit, aga ha, ikkagi väga naljakas.
Angkor Wati ma ei kirjelda. USKUMATU. Ja uskumatu kuidas ma pärast seda tiuriste vihkan, eriti japse. Ma olen turist, kes vihkab turiste. Väga.
Ühe korra kaotasime me ka oma tuk-tuki juhi ja see oli ka see kord, kus ma tundsin, et ma suren vist palavuse kätte ära. Aga pärast tunni ajalist edasi-tagasi tuhandete tuk-tukide vahel kõndimist leidsime me ta:)
EDASI sõitsime me , muide, ma kirjutan ’’me’’, sest ma reisisin kogu aja, otseses mõttes viimase minutini Kambodzas Patrickuga, kellest ma nüüd kirjutama pean. Ta on tüüpiline ameeriklane, nagu ma alati ütlesin, Californiast, kellel on oma kanepiistandus. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt loll või mida, aga ma ei teadnud, et kanep seal lubatud on.
Ma VIHKAN ÜLE KÕIGE seda, kui keegi lihtsalt minu külge kleepub, minust kuidagi sõltub. Ma ei talu seda üldse. Ja see on mul tais juba kaks korda juhtudnud. Et keegi lihtsalt otsustab igal pool minu kannul käia. Nii et ma suht friikisin, kui ta mulle ütles, et ta kavatseb nüüd ka nädala minu järel reisida, sest talle tundub, et ma tean, mida ma tahan. Kuigi tema põhjendus meeldis mulle loomulikult. Ma tean, mida ma tahan. Ha.
Aga nüüd, lõpuks võin öelda, et see oli parim reisikaaslane üleüldse, kes ei kleepunud hetkekski ja kellega oli lõbus ja turvaline ja vaheldusrikas:) Kui ma tahtsin üksi olla, siis ma olin, kui ma ei tahtnud, siis ei. Me olime muidugi ka kaks suurimat tuulepead koos, aga me jäime ellu. Kaotasime küll jah oma tuk-tuki juhi korduvalt, aga elus. Ja kui ma üksi reisimist eelistan, siis temast lahku minnes oli küll selline tunne, et nüüd läheb igavamaks. Ta vallutab hetkel Vietnami. Ja muide, ameeriklased on TÕESTI TÄPSELT sellised, nagu meie eelarvamused nende kohta on. Vaatasime koos esimest korda elus American Idolit, ja hmmmmm, never again. Muide, õnnitlege mind Ott Leplandi võidu puhul. Ma olen ekstrasents. Ha? Ennustaja:)
0 comments:
Post a Comment