Laos 8

Hei semud:)
Tahan teile rääkida oma elu kõige.. filmilikumast hetkest:)

See oli eile.
Üleeile õhtul käisin kohalikus aurusaunas. See oli VÄGA huvitav kogemus. Saunaruum oli umbes üks meeter kolmele. Ja sees oli lugematu kogus lao naisi. Ja mina. Ja see on muidugi midagi täiesti muud kui meie saunad. Aga ma ei tahtnud seda kirjeldada.
Tahtsin rääkida sellest, et pärast sauna ja massaazi läksin väga väsinult koju, hotelli, ja jäin voodis magama. Mõtlesin, et suva see vinguhais ja mustus, mis sellest saunast mu juustesse jäi. Pesen hommikul.
Ja hommikul ärgates teatati mulle, et voolu pole, parandatakse juhtmeid. Vool tuleb tagasi ei tea milla.. meibii in thi afternuuuuuun. Ma ei tohiks naerda nende häälduste üle. Olgu, pole tähtis.

Olin väga pettunud ja näljane. Tahtsin sööma minna. Mõtlesin, et mis siin ikka juhtuda saab.. poen kuhugile restorani nurka peitu, söön ja kobin tagasi koju. Laenutasin isegi hotellist ratta, et mitte mustana tänavatel käia.

Iga tüdruk teab, mis tunne on olla must ja kole, onju? Igal juhul oli mul just see hirmus tunne, ainult mitu levelit hullem kui teil olnud on. Sest lao saun pole naljaasi.

Nii ma siis panin selga pikad püksid ja dressika, et end võimalikult varjata ja sõitsin rattaga india restoraani.

Istun, söön, tunnen end juba paremini.. kui ÄKKI kes teab kust, näen, teisel pool tänavat kõnnib minu sõber, kes peaks alles paari päeva pärast LAosesse tulema. Ja ta on muidugi oma sõbraga, kes talle usast külla tuli. Ja mina, kõige tüüpilisem tüdruk maailmas, hüppasin muidugi kohe laua alla, otseses mõttes, et ta mind ei näeks. See veel puudus. Et mitte lihtsalt keegi tänavalt mind näeks, ja mitte lihtsalt mu sõber, üle pika aja mind sellisena näeks, vaid tema ja veel TEMA SÕBER, kellega ma igal juhul varsti tutvuma pidin. Ja vaatasin siis laua alt. Ma ei tea, mida kelner mõtles. Ja nii naljakas, tundus nagu kõik toimuks aegluubis. Ta kõnnib, vaatab restorani poole, vaatab minu laua poole, kaua.. ja ma mõtlen, et kurat, ta nägi mind ja olen täiesti läbi. mõtlen joosta vetsu. Aga siis ta pöörab pea ära ja räägib oma sõbraga edasi. Ta ei näinud mind.

Kellegiga sellises olekus tutvuda on.. kõige piinlikum asi maailmas, nii et.. oma hommikusööki ma ei lõpetanud, küsisin paanitsedes arvet, kiirustasin ettekandjat, peitsin end ja paranoiatsesin, et nad tulevad kohe teist kaudu sellele tänavale tagasi. Nad on mõlemad india toidu armastajad, nii et see oli VÄGA tõenäoline. Võtsin arve, ja jooksin ratta poole. Mõtlesin, mida teha. kuhu minna, et nad mind ei leiaks. Ma ei tahtnud veel hotelli minna, sest seal pole elektrit ja mu tuba on järelikult väga pime.

Otsustasin ühel väikesel kõrvaltänaval oleva raamatupoe-kohviku kasuks, millel on wifi.
Sõitsin sinna, istusin ja tundsin end turvaliselt. Seda kohta ei leiaks nad ealeski. See on nii väike ja tundmatu. Tundsin end hästi, tundsin siin kõiki müüaid, nii et piinlik oma välimuse pärast mul ka ei olnud. Vastasin paarile mailile ja kirjutasin vist blogisissekande, jah, selle ahvi oma, ja äkki keegi koputab mu õlale.

Ja MUIDUGI olid need nemad ja muidugi oli mul niiiiii piinlik. Ja teate, siiski filmid põhinevad tõsielusündmustel.

Siis istusin pea maas oma kohvikus, ja pärast seda kui ma nad ruttu minema olin saatnud.. ja tunnistanud muidugi siiralt, et ma nägin neid ennem ja et ma olen must ja ei taha nendega suhelda...

Sõitsin koju ja pesin väga kaua. Ja kui ma end jälle ilusa ja puhtana tundsin läksin rattaga sõitma ja teate, muidugi kohtasin neid ja tundsin end juba palju paremini:)