Kambodza 4, Killing fields ja Khmer Rouge

Ma ostsin endale juba nädal tagasi raamatu ’’First they killed my father’’, Loung Ung, mis räägib Kambodzas toimnunud sõjast ja genotsiidist. Kambodza on üldse turismi ja üldse välismaailmale end ÜSNA ÜSNA hiljuti avanud kuna poliitiliselt rahulik on ta olnud tõesti vaid paar aastat. Selle pärast ma põdesin ka veidi sinna sõitmist. Lonely Planet ei teinud asja paremaks kirjutades suurte tähtedega, et Kambodzas võib käia VAID turismiradadel, sest kõikjal mujal on ikka veel avastamata miinid. Pole kahtlustki, et neil oli õigus. ESITEKS on Kambodzas igal tänaval mitu-mitu invaliidi, kes on oma käed-jalad kaotanud miinile astudes. Ja teiseks lugesime me ka ajalehest, et just EILE sai jälle üks sõdur miinile astudes surma.

Jah, aga kõige hirmsam on muidugi läbi. 1975-1979 aastal oli Kambodzas võimul Khmer Rouge ehk Kambodza Punased ehk siis jälle Kambodza kommunistid. Ja mida nad korda saatsid.. seda ei suuda ega taha mina küll kirjeldada. Ma soovitan VÄGA kõigil see raamat Ebayst tellida. See on seda VÄGA VÄGA väärt ja ma usun, et see muudab su maailmapilti ja.. teadmisi inimeste võimetest. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes, aga muidugi eelkõige negatiivses.

Ma arvasin, et pärast Oseetjat ja kõiki holokausti filme ja raamatuid ei suuda mind miski väga üllatada, ja ega tegelikult ei üllatanudki, aga.. et inimesed sellist elu neli aastat ja mõnes piirkonnas palju kauemgi kannatama pidid, see on minu jaoks täiesti uskumatu.

Khmer Rouge võttis võimu üle õitsvas ja demokraatlikus Kambodzas otseses mõttes ühe päevaga. Kõik inimesd pidid linnadest maale põgenema, sest neile öeldi, et USA kavaseb linnu pommitama hakata. Inimesed kõndisid paar riideeset ja riisikauss käes ei tea kuhu. Jala. Kõik inimesed, kes kuidagigi võisid Khmer Rouge võimu kõigutada tapeti kohemaid, see tähendab- kõik inimesed, kes olid vähegi haritud- arstid, poliitikud, rahukaitsjad, politseid, õpetajad, teadlased tapeti. See on isegi mingil määral arusaadav. AGA tapeti ka kõik, kes midagigi tehnikast teadsid, KÕIK KES PRILLE KANDSID, sest Khmer Rouge geniaalsete pealike arust näitas see inimeste inteligentsi, kõik kes vähegi ajalugu ja poliitikat tundsid, kõik avaliku elu tegelased, näitlejad, kirjanikud, lauljad.. kõik MUNGAD, kõik... Põhimõtteliselt jäeti ellu vaid rumalad inimesed või inimesed, kes oskasid hästi oma teadmisi varjata.

Kui tapeti pereisa, tapeti ka terve ülejäänud pere, et mitte karta pereliigete kättemaksu.

Khmer Rouge tahtis saavutada täielikku ühiskonna ühtust ja võrdsust. Seetõttu pidid KÕIK inimesed kandma TÄPSELT samu riideid- musti pükse ja musta pikkade varukatega särki ja punakasvalget salli. KÕIK inimsed pidid põllul töötama. Põhimõtteliselt kõik inimesed olid näljutamise tagajärjel alakaalulised, sest päevas said nad süüa vaid paar lusikatäis riisi. Polnud ühtegi arsti, sest nad kõik tapeti- see tähendab, et polnud ka ravimeid ja ka kõige lihtsamate haiguste tagajärjel inimesed surid. Polnud ühtegi raamatut! POLNUD ÜHTEGI KOOLI!!! Ja neil polnud plaaniski inimesi kooli kunagi veel saata.

Polnud elu. Mitte keegi ei võinud kellegiga rääkida. Kõik pidid vait olema ja põllul tööd tegema. Ei ühtegi sõpra. Abielud olid vaid laste saamise nimel. Aga naised olid nii kurnatud ja alakaalulised, et sellel ajal ei sündinudki lapsi. Isegi kui sündis, siis nad ei elanud seda üle.

Ma ei hakka rääkimagi vägistamistest, peksmistest, varastamisest.

Kambodza tolle aja 7 miljonist inimeset tapeti KAKS MILJONIT.

Khmer Rouge tahtis põhimõtteliselt jälle saavutada kiviaega.

Ma kordan taas, et lugege seda raamatut ja teile avaneb täiesti uus maailm.

Miks ma sellest rääkima hakkasin. Phnom Pen’is käisime me Killing Field’il ja ka suurimas Khmer Rouge vanglas.. ja järgnevad pildid on sealt.

Ah, ja see on ainuke ilus. Selle tegi National Geographicu parim fotograaf, ha.

Väljakaevatud laipade riided.

See on kõige haigem, mida ma kunagi.. mõelnud olen.. ettekujutanud olen vist. Nad võtsid beebid, pea alaspidi, hoidsid neid jalgadest kinni ja lõid nende pealuu vastu seda puud katki. Ikka veel on näha jälgi..See on vangla, kus me käisime. MITMEST MITMEST tuhandest inimesest, kes seal.. olid, jäi ellu vaid 7.

Ah, ja see naine siin, ta oli ka üks Khmer Rouge juhtidest, aga siis otsutati ta tappa ja saadeti sinna vanglasse. Ja ta teadis kõike, mida temaga tegema hakatakse, sest ta teadis muidugi kõike, mida nad teevad. Selliseid pilte täis ruume oli umbes 5-6

Need on kõik inimesed, kes seal vanglas surma on saanud. Paar pilti ka lõpuks viimasest 18 leitud laibast.

Ja see on vanglaruum. Endine klassiruum, kas ma mainisin et see on tegelikult kool ja igast klassiruumist tehti vangikong.

Jah, ja see läks mulle muidugi kõige rohkem südamesse.





Ja see.. ta on nii...


Võtke aega palun ja lugege see läbi, sest see on tõesti TÄPSELT nagu seal oli:

’’No religious rituals. No religious symbols.No fortune tellers.No traditional healers.No paying respect to elders.No social status. No titles.No education. No training.No school. No learning.No books. No library.No science. No technology.No pens. No paper.No currency. No bartering.No buying. No selling. No beggings. No giving.No purses. No wallets.No human rights. No liberty.No courts. No judges.No laws. No attorneys.No communications.No public transportation.No private transportation.No traveling. No mailing.No inviting. No visiting.No faxes. No telephones.No social gatherings. No chitchatting.No jokes. No laughter.No music. No dancing.No romance. No flirting.No fornication. No dating.No wet dreaming. No masturbating.No naked sleepers.No bathers.No nakedness in showers. No love songs. No love letters.No affection.No marrying. No divorcing.No marital conflicts. No fighting.No profanity. No cursing.No shoes. No sandals. No toothbrushes. No razors.No combs. No mirrors.No lotion. No make up.No long hair. No braids.No jewelry.No soap. No detergent. No shampoo.No knitting. No embroidering.No colored clothes, except black.No styles, except pajamas.No wine. No palm sap hooch.No lighters. No cigarettes.No mornign coffee. No afternoor tea.No snacks. No desserts. No breakfast.No mercy. No forgiveness. No regret. No remorse.No second chances. No excuses. No complaints. No grivances. No help. No favors.No glasses. No dental treatment.No vaccines. No medicines.No hospitals. No doctors. No disabilities. No social diseases.No tuberculosis. No leprosy.No kites. No marbles. No rubber bands.No cookies. No popsicle. No candy.No playing. No toys.No lullabies.No rest. No vacations.No holidays. No weekends.No games. No sports.No staying up late.No newspapers. No radio. No TV.No drawing. No painting.No pets. No pictures.No electricity. No oil lamp.No clocks. No watches.No hope. No life.A third of the people didn’t survive. The regime died.