Laos 6 vist. aka NÄLGIMINE ha, ma kasutasin väljendit aka. haha, a la.. ebe aabner, maarja:)

Ei, ma pole Pariisis:) See on Vientienne.



Teree.. ja nüüd üks siskukas sissekanne jälle, selle pärast, et pilte mul sellest linnast lihtsalt ei ole. Vientienne. See on Laose pealinn. Vientianne, ma pole kindel, kuidas seda kirjutatakse. AGA see pole jälle tähtis.
Tähtis on see, et ma saabusin sinna täiesti rahata. ja tähtis on ka, kuidas ma seal täiesti rahata elasin.

Kõik teavad, et tõelise backpackeri elu juurde kuulub väike kogus nälgimist, meeleheidet, mustust ja vaesust. Võin uhkusega kinnitada, et mina olen igas mõttes tõeline backpacker:D

Meeleheitel.. olen olnud korduvalt, ha, must veel rohkem.
Aga vaene.. mu pangakontol on alati raha olnud, aga pangakaart, eriti tundmatu swedpanga MITTEkrediitkaart.. ei loe kambodzas, eriti aga laoses üldse. nad tahavad näha cashi. nii et jah, rahatu olen olnud korduvalt.



Hm, mäletan, muidugi mäletan, kuidas ma suudaks unustada, ha, aga jah, mäletan, kuidas ma pärast seda paradiisisaart, kus ma 20 inimese seltsis jõulud veetsin, kamboodzasse tagasi jõudsin. Paljajalu, sest koerad olid mu flipflopid katki närinud. Ja kolme dollariga taskus.

Nii.. kujutage seda nüüd ette:

Hallis suvekleidis, jason mrazi mütsikesega, hiiglaslik 70 liitrine punane kott seljas, juuksed tuulest viidud:), räisutud, väsinud ja PALJAJALU astusin ma panka. Panka, sest nagu ma mainisin, polnud mul absoluutselt raha. Mul oli kolm dollarit, mis on umbes 30 krooni?

Muide, lihtsalt info: euroopa riikides on jalanõudeta ja särgita panka sisenemine üldse keelatud. Õnneks mitte Kambodzas.

Pangast välja astusin juba mitmesaja dollariga, aga ikka ilma jalanõudeta. Pidin käima mööda tervet linna.. käisin isegi restoranis paljajalu.. aga rahaga vähemalt.

Tegelikult.. mis tegi selle olukorra ... paremaks kui järgmise, millest ma ka varsti räägin on see, et mul oli alati sõber, kes vihkab pangakaarte ja ei kasuta neid kunagi. Tal on küll krediitkaardid, aga ta isegi ei tea täpselt nende koode. Hm, jah, ja ta pakkus mulle korduvalt laenu, aga mkm.
Ma üritan ju siin vaba hingega reisida, ja kui ma tean, et ma pean kusagil linnas kellegiga mingil teatud ajal kokku saama, et talle raha tagasi anda, mkm, see ei ole mingi vaba reisimine:)

Okei, igaljuhul Esimesell korral läks kõik hästi. Kas ma mainisin, et mul on kaasas mu Swedpanga Visa Electron kaart ja mu ema Deutsche Bank kaart. KAHJUKS.. ei tea ma enam oma Swedpanga kaardi pinkoodi. ja selle pärast pean ma iga kord pangas neile oma passi ja kaarti näitama ja nad võtavad neilt raha. Tais ja Kambodzas polnud sellega kunagi probleemi.

Laoses tuli välja, et nad sellist asja ei tee. ÜLDSE.

Nii et seal ma siis olin. Vientiennes. Jälle täiesti rahata. Sel korral oli mul alla kahe dollari, ehk umbes kakskümmend krooni, kui ma hommikul bussist maha tulin. Ma olin paanikas, sest ma ei teadnud, kas mingi pank saab mulle raha anda või mitte. ma olin paanikas, sest mul polnud isegi raha, et sööma minna, ja ma olin paanikas, sest mul polnud raha, et hotelli eest maksta.

Jõudsin linna nii vara, et pangad polnud veel avanenud. Otsisin ja otsisin hotelli, kus ei küsita kohe raha. Jätsin oma koti ühte hotelli, öeldes, et maksan hiljem, et mul on panka vaja. Mis polnud ju päris valetamine. aga vaevalt nad oleks mind sinna lasknud kui ma oleks öelnud, et väga tõenäoline on, et ma EI SAAGI raha kusagilt.

Nii. Jalutasin tunnike, kuni kell sai 8 ja pangad avanesid. Esimene pank ütles, et ei loe mu kaarti. Läkisn teise. Teine ütles, et kõik on super, ja kui nad kaardi läbi lõid, ütlesid nemad ka, et nad ei saa mu kaarti lugeda. Kolmas pank tegeles minuga kaua, helsitasid infosse, tuli välja, et mu kaart ei tööta, et asi on kuidagi kiibis.

Mul ei olnud isegi raha, et oma panka Eestisse helsitada.

Ma ei teadnud üldse mida teha. Kujutage jälle ette. ... olen aasias, 20 krooniga (isegi aasias ei saa 20 krooni eest mitte kui midagi), kõht tühi, telefon ei tööta (mäletate, mu telefon ei funksa LAoses millegi pärast), ja ma täiesti......phh. keegi ei taha mind aidata, oma emaga ma ühendust ei saa, sest tema juures on kell veel väga vähe ja kuna ma saaks temaga rääkida vaid skype kaudu, siis see pole tal veel sees. öösel. Ja mu ainuke tõeline sõber Aasias, asub minust mitme tuhande kilomeetri kaugusel Vietnamis ja arvatavasti põnnab kusagil laeva peal.

Nii et selline oli siis mu olukord.

Õnneks tekitab nälg geniaalsust. Ha, sest mul tuli meeld,e et mul on rahakotis veel piletiostust alles jäänud ema krediitkaardi koodid. Nii et ma kasutasin neid, läksin internetti, ja laadisin endale skype raha peale!!! OH, ma tänan eestlasi niiiiiiiiiii väga Skype eest:)

Helistasin emale, kui tal oli veel.. ma ei tea mis kell öösel, sest kui sul on skypes raha peal, siis saab mobiilidele ka helsitada, te teate seda muidugi, ma ei tea miks ma seletan.

Ta ütles, et saadab mulle western unioni kaudu raha, aga et ma prooviks ka tema saksa kaarti. ma olin kindel et see ei tööta, sest ma juba proovisin seda paar päeva tagasi.

Nii et istun ja ootan, et saksamaal saaks kell 9, et ema saaks western unioni minna. SIIS AGA avastasin, et kui seal on kell 9, siis meil on kell juba 4 ja täpselt kell 4 sulguvad laoses kõik pangad! NII ET... mõistsin, et täna ma süüa ei saa.

Olin terve päev täiesti nälgas otsese mõttes ei söönud miite midagi. Üllatav kui halvasti ma end kohe tundsin. Eelneval päeval ei söönud ma ka eriit midagi, sest ma olin terve päev bussis. Nii et .. jep, enesetunne oli kehv. Jõin tasuta vett hotellis.

Jah, hale.

Ja siis sain kätte Swedpanga!!! JA tuli välja, et mul on mingi piirang peal, mille nad maha võtsid. mingi aasiakaitse, ma ei tea. JA siis tuli välja, et kell on just viie minuti pärast neli. Nii et ma JOOKSIN panka, JOOKSIN kassasse ja võtsin korraga 4 000 000 kipi välja. Olin ametlikult miljonär ja läksin ametlikult pidutsema üksi india restoraani!!

UUH, kõik kes ütelvad, et raha ei tee õnnelikuks.. oleks pidanud mind sel hetkel nägema. Hoidsin oma kotti eluhinnaga. hah. Ja hull-hull.

India restoranis andsin kõigile kerjavatele lastele midagi. tegelikult andsin pool oma õhtusöögist ära vist ja pärast lootsin, et keegi neist veel mu juurde tuleks, et ma nad koos endaga poodi võtta saaks ja neile kõike mida nad tahavad ostaks! Ma ju teadsin täpselt, kuidas nad end tunnevad! aga keegi ei tulnud. kahju.


ma olin VÄGA õnnelik:)