Laos 1............LAOS

Uus riik, uus kord. LAOS.

Ärkasime hommikul kell viis, et minna bussijaama 6.45 bussi ootama. Mina sõidan Laosesse, Patrick Vietnami. Sööme jälle tee ääres seistes take-away pannkooke banaanide ja meega. Yammi. Bussi ei tule. Läheme ja koputame reisiagentuuri uksele. Läbi klaasukse näeme, et kaks venda, agentuuri omanikud, magavad põrandal madratsitel. Nad ärkavad kohe ja avavad meile ukse. Helistavad.. buss tuleb 20 minuti pärast.

Istun üksi bussis. Olgu, ülsegi mitte üksi, sest buss on VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄGA täis. Minu bussisõit peaks kestma 12 tundi. Ja ma ei saanud isegi kahte kohta vaid pean istet jagama laose poisiga. Õnneks on ta okei ja räägib mulle Laosest. Ta on kahe restoraani omanik Põhja-Laoses, luban talle külla minna, aga praeguseks olen isegi linna nime unustanud. Järgmises peatuses tuleb peale kolm inglast. Kaks neist peavad võtma PLASTMASS TOOLI ja selle vahekäiku panema ja sellel istuma. Minul nii veab, kaks neist istuvad täpselt minu kõrvale, nii et ma ei saa isegi jalgu välja sirutada.

Ma magan ja loen-magan ja loen. Vahepeal on pissipeatused. Õnneks olen ma juba pikkade bussisõitudega harjunud ja tean, et reegel on: ÄRA JOO:) üritan sellest kinni pidada.

Piiril maksan 35 dollarit viisa eest. Tegelikult maksab see 25 dollarit, ma uurisin, aga nad võtavad 35 dollarit ja 10 läheb OTSE nende tasku, nagu ka Tai piiril oli. Aga me ei saa midagi parata. Peame maksma.

Saan viisa Laose jaoks, 31 päeva. Jee. Olen rõõmus ja rahul ja.. vässu.

Õhtul kell seitse jõuan Paksesse. See on linn Lõuna- Laoses. Lähen välja.. ei tea kuhu minna. Otsustan esimese Lonely Planet hotelli kasuks. Seal on ainult dorm vaba, nii et sinna ma ei taha. Kolm sakslast teatavad mulle, et 200 meetri kaugusel on hea ja odav hotell, kuhu ma suundnugi. Hotell pole üldse nii hea. 30 000 kip tuba on lihtsalt üks kunku, milles seisab üks voodi. Mitte midagi muud. Võtan 60 000 toa, mis on okei, teleka ja dušši ja vetsuga. ISEGI soe vesi on:) olen rõõmus. Vaatan laose keeles kariibi mere piraate ja jään magama.

Terve öö kuulne, kuidas inimesed oma asjadega tegelevad. Iga köhatus oleks justkui poole meetri kõrvalt tulnud. Seinad oleks kui paberist. Ärkan öö jooksul vist vähemalt 20 korda.

Hommikul tahan minna panka ja võtta raha ning seejärel põgeneda sellest linnast. Mida ma juba vihkama olen hakanud, muide. Pärast hommikusööki india restoranis (kus ma leidsin oma sticky riisi seest kolm keedetud putukat (KOGEMATA KEEDETUT, see pole spets india roog)) vihkan linna veel rohkem. Tutvusin hommikusöögi ajal ka mingi prantslasega, kes polnud ka eriti entusiastlik selle Laose osa suhtes. Me läheme mõlemad ühte ja samma linna järgmisena, aga ma ei taha temaga koos olla, ta tundub liiga pirtsakas.

Nii et ma võtan omaette tuk-tuki ja sõidan panka. Esimene pank on kinni, sest on uus aasta pidistused, midaiganes. Teine pank teatab, et ei võta vastu VISA kaarte(!!!???). Kolmas pank ütleb sama. Neljas pank on parem ja ütleb, et neil pole automaati, millega võtta VISA kaardilt raha. Tavaline pangaautomaat ei saa ühendust Swedpangaga vms, nii mina kui ka pangatöötajad ei saa aru, milles asi on. Mul on rahakotis ainult umbes 30 dollarit alles ja ma veidi paanitsen. Õnneks on mul kaasas ka üks emme tagavarakaartidest, millelt ma võtan 100 dollarit, ehk 800 000 kip’i. Ma ei tea, palju seal veel on, sest ma ei kavatsenud seda kaarti üldse kasutada. Nüüd pean vist kogu pangaarve raha ema kaardile kandma, et seda siis kasutada. Vihkan veidi Laost. Tegelikult päris palju. Vähemalt selle pangasüsteemi.

Pean tuk-tuki juhile palju raha maksma, sest ta käis minuga viies pangas ja pidi mind alati ootama. Ta viib mu bussijaama ja mind pannaks ÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜÜLERAHVASTATUD sõiduki peale. See on nagu mini veoauto, mille taga istuvad inimesed. Sellel on ka torud igal pool ja auguline katus. See on kindlasti väikesem kui minibuss. Loogiliselt võttes peaks sinna mahtuma 9 inimest. Laose loogika järgi mahtus sinna peale 31 inimest. Täpselt. Mõni hoidis kogu aeg sõites lihtsalt torust kinni ja seisis porilaua peal. Ma olin füüsilises kontaktis jalgu-selja-kättpidi vähemalt viie inimesega. Aga see oli väga väga põnev. Ma olin ainuke välismaalnae, minu ümber oli jah, 30 laoslast (jälle vajan Breti abi, laoslased? On õige või?). Ja appi kui naljakad nad on. ESITEKS nad söövad KOGU AEG. Kui ma arvasin, et kõik müüdavad asjad on tavaliselt turistide jaoks, siis laoses on see teisiti. Kohalikud ostavad KOGU AEG midagi. Sallikesi, mänguasju, saiakesi, rediseid, piima, puuvilju.. blablalba. KOGU AEG. Ükskõik mis söögipoolist pakuti- keegi kindlasti tahtis. Jah, uskumatud inimesed:) me sõitsime vist vaid kaks tundi, aga nad jõudsid niii palju peatda ja süüa osta, et phh. Mulle piisaks aastaks:)

Siis.. selleks, et ületada hiiglaslik Mekongi jõgi pidime me meie bussiga sõitma parvele ja siis terve buss sõitis sellel puuparvel jõe teisele kaldale. See oli kahtlemata üks mu põnevamaid elamusi, sest parv oli tõesti lithsalt selline parv nagu see Neeruti oma:)

Jõudsin lõpuks Champasak linna. Kõik mu uued semud lehvitavad mulle hüvastijätuks ja ma lähen oma hotellituppa. 30 000 kip’i- ’’Cheap only for you,’’ ütleb omanik, nagu nad alati ütlevad. Otsustan sõita kuulsasse templisse homme, täna niisama hängida. Oma kurvastuseks avastan, et selles kohas pole noori turiste. Tegelikult pole ÜLDSE turiste. Ainukesed, keda am näen on 50ndates olev paar, üks samavanune üksik mees ja.. üks paar itaaliast, noored. Tutvusin algul tüdrukuga, arvasin, et temast saab mu homne reisikaaslane, aga kui tema boyfriend kohale jõudis, siis ta kohe väga otse vihjas mulle, et hoidku ma tema poisist eemale. Või siis mul on jälle paranoia. Phh, nagu mulle meeldiks itaalased, phh. Eriti sellised geelipead.

Muidugi jäi mind kummitama üks tema öeldud lause enne seda kui ta armukadedaks nõiaks muutus.. ’’Barcelona is a very-very nice city.. but Italy is still Italy.’’ Mind on siiski nii kerge kahtlema panna.

Oh, jah, ja ülejäänud päeva veetsin ma niisama jalutades ja pildistades, käisin netis ja sain oma esimese facebooki sõnumi:) käisin turismipunktis, mis oli täiesti infovaene. Ja noh, olengi jõudnud praegusesse hetke, kui ma istun Mekongi jõe äärses restoraanis ja söön oma nuudleid aedviljade ja pähklitega:) Olen RAHUL, et blogi nüüd uuendatud saab.

PSPSPSPSPS. Ja ma ei saanudki blogi p2riselt uuendada, sest internet ei laadinud pilte 8lesse ja ilma piltideta pole ju m6tet, eksole. Nii et tegelikult oli see ''praegu'' hetk umbes.. nädal tagasi:)

Nunnud
Meie buss..
SÖÖVAD SÖÖVAD SÖÖVAD
Ületame Mekongit.

Vietnami mütsidega müüad:)



Ah, siin on väga tugevad memmed. ma pildistan neid päris tihti umbes selliseid asju tassimas.


AH; ja kõige haigem!! MUNK miniseelikus? Minikleidis? mis mõttes, ja ta oli väga kahtlane, lehvitas ja karjus ja vilistas mulle, munk?? Äkki ta on eriline.
See mees armastab mind. Vaadake kui armsad need tibud ta laua all on.

Nad sõidavad kõik päikesevarjudega:) Väga naljakas.

MEkong, the elu.
Ja muidugi nad pesevad mekongis. Neil pole vannitube, ma arvan. Selline vaade oli sellest samast restoraanist, kus ma oma pähklinuudleid sõin:)


Aaa, ja suurendaga seda, nad on nii armsad, emotsioonid on, ahh, lapsed:)